Tallinna Pedagoogikaulikool KASVATUSFILOSOOFIA Eksamitoo Kierkegaard`i lahenemine inimese olemusele ja kasvatusele Oppejoud: S.Kera Anna Pomm EV-11 Tallinn 1997
    Koik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard koigest hoolimata on tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle filosoofiagi on seisnud kristluse todede ja nende enama teadvusse-tostmise teenistuses. Selles mottes voime naha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid ohtlikuks kristluse eluvaartustele.
    Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivord, kuivord ta rundab Hegelit, on seda silmas pidades paris tabav iseloomustus. Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle sokraatilise dialektika: "... igatahes on usaldusvaarne, et tal (Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi uhist". Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda runnates oli Kierkegaard Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma opetajaks. "Valjaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena - oilis, avala hingega tark, sina olid toeliselt reformaator". "...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui motlejat..." on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.
    Kierkegaardi ahvatles Sokratese "maievtiline" dialektika (µ???????? - ammaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma ammaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas toel ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses, kusivas lahenemises tundmatule - uhesonaga subjektiivne dialektika, kunst kusitleda iseennast iseenese kohta.
    Kirkegaard ulistas Sokrates selle eest, et too "toi ilmale iroonia ja andis oma lapsele selle nime", kasutades oma teostes hulgaliselt iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.
    Tegelikult ei olnud Kiekegaardi "dialektika" taasloodud sokraatiline dialektika. Asi pole uksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma "dialektikat" sokraatilisest dialektikast kui uut, taiuslikumat dialektikavormi - kristlikku sokratismi.
    Ehkki "Sokratese pohimote seisneb... selles, et inimene peab leidma oma tegude eesmargi kui ka maailma loppeesmargi, lahtudes ainuuksi enesest, ja saavutama toe omaenese joududega," siiski "motleb toeline motlemine" Sokratese arvates "nii, et tema sisu ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne".
    Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse toe kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse toe, "tode minu jaoks" saamiseks, kuivord uhtki teist tode ta tunnistatud: "...objektiivselt pole olemas mingisugust tode...".
    Kierkegaard heitis kohe alguses korvale objektiivse tunnetuse ning eitas selle vaartus ja toelisust. Ta kutsus minema vastupidist - radikaalse subjektivismi - teed. "Ma ei noua midagi muud peale tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei suuda objektiivne olla".
    See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane ulesanne oli kummutada "vaar ettekujutus, mida omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes raagivad objektiivsetest tulemustest, motlemata, et just nimelt filosoof on ulimalt subjektiivne".
    Nagu Hegel, maaratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele uleminekuna. Tema arvates olid Hegelil "eitus, uleminek ja vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes koik liikuma panevad", ja hoopiski mitte uhelegi loogikale alluvad "rahutud pead".
    Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks uleminek, uleminek voimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates erinevad voimalikkus ja tegelikkus pohimotteliselt, kvalitatiivselt. "...Kuivord lopmatult erineb millegi kasitamine voimalikkuses sellesama kasitamisest tegelikkusest," on ta "Paevikus" markinud. Erinevalt voimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise kasitluse objekt. "Moeldav reaalsus on tegelikkus, ja iga kusimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab motlemine hulgama".
    Kierkegaard pidas selles kusimuses peamiseks eksimuste allikaks voimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra vaara kasitus. Saamine ei allu paratamatusele ja ei sobi sellega kokku. "Koik, mis saamas on, toestab juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei voi saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemas".
    Hegelile maaratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika valistab vabaduse ja uhtlasi jutuslikkuse, ei ole pohjendatud. Nende kategooriate dialektiline kasitus seisabki selles, et nii paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite uhtsus ning need kategooriad ei valista teineteist.
    Kui Kierkegaard vottis endale ulesandeks kukutada paratamatuse moiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid metafuusiliselt - utles ta lahti dialektikast. Samavord antidialektiline on tegelikkuse lahutamine voimalikkusest, mille Kierkegaard pustitas vastandina Hegelile, kes kasitas neid dialektiliselt, vastastikku labipoimunutena, mis nahtub juba formaalse ja reaalse voimalikkuse eristamisest.
    Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale dialektikavormile, vaid hulgas dialektika. ............